Kukkusin nagu kägu, aga püsti ma sain

Oli 14. september 2016, kaunis päikesepaisteline soe pärastlõuna, kui asusin teele oma kõige hirmuäratavamale ja ägedamale seiklusele. Trenni tegemata, kordagi 30 kg kaaluva rattaga sõitmata, läksin oma elu esimesele jalgrattamatkale – eesmärk oli sõita Eestist Portugali ning tagasi. Algas teekond täis põnevust, tundmatust ja kukkumisi.

Juba esimesel 300-l meetril kukkusin kergelt liivasel laskumisel ning sain oma paremale reiele kogu eluks lõpmatuse märki meenutava armi. Ennustus, karma?

Võib ka nii öelda, sest järgnevatel kuudel ma aina kukkusin, kukkusin, kukkusin. Ja siis kukkusin veel, seda ilma nalja ja liialdusteta. Lätis sõites ei suutnud ma kokku lugeda kordi, mil leidsin end taas ootamatult kruusateel, liivateel, asfaldil või kusagil linnaservas lebamas. 

Tundsin ühel hetkel, kuidas iga mu keharakk karjub: “Miks ma teen seda endale? Miks ma pean seda valu taluma? Miks?” Läti liivateedel jõudsin arusaamale, et Läti võiks alustada äriga ning müüa teistele riikidele oma teedel olevat üleliigset liiva. Oleks teised õnnelikud ja mina ka. Ma olin nii vaimselt kui füüsiliselt väsinud nendest kukkumistest.

Olen ma ehk kägu, kes kevade saabudes ei suuda õhtuhämaruses kukkumist lõpetada?

Ükskord peaks ju raske rattaga harjuma ja oskama erinevates tingimustes manööverdada. Mul võttis aga kõvasti aega, kuni saabus hetk, mil tabasin, et ma ei olegi viimasel nädalal oma ratast ja ennast kummuli ajanud. Kui kaua kulus aega, et sinnani jõuda? Kena paar kuud, sest suutsin kuni Tšehhini omale sinikaid tekitada, ühe kukkumise läbi sain paraku isegi enda küünarnukki luumõra. 

Mida ma aga mõistsin kõikide nende kukkumistega? Sain aru, et isegi kui tunned ühel hetkel, et tahaksid kõigest loobuda, jätta kõik sinnapaika, siis tuleb võtta vaid üks hetk, elada ennast välja, hingata sügavalt sisse ning vaadata, kui palju oled juba pingutanud, et jõuda punkti, kus oled. Teekonna alguses tuleb vaadata aga tulevikku – vaata sinna, kus soovid olla ja mõtle, miks seda soovid. Kujuta ette seda fantastilist tunnet, kui oled ennast ületanud ja tunned, et töö kannab vilja. Kujutle seda. Iga uus asi, mida ette võtame, vajab praktiseerimist ja aega. Kordumatud kordused toovad lõpuks osavuse.

Mul oli palju hetki, kui tahtsin ratta põõsasse visata… kuid lõpuks hoolimata valust, tüdimusest, vahel ka surmahirmust, kartusest tuleviku ees raputasin nendel lugematutel kordadel ennast tolmust puhtaks, istusin sadulasse, panin jala pedaalile ja jätkasin teed. Ühest meetrist sai ühtäkki 11 011 kilomeetrit ja ma olin tagasi kodus. Ja oi kui paljude ägedate mälestustega!

Meie kõigi elus on kukkumisi. Käid sa reaalselt käpuli või teed sa trenni, õpid, omandad uut oskust – kõiges võib ette tulla aegu, mil tunned, et pingutustest ei piisa, asjad lähevad vaid allamäge ja tõusta tundub võimatu. Kuid ükskõik, kui võimatu püsti tõusmine ka näiks, sa suudad seda! Tõsta pea, vaata oma eesmärgi poole, astu samm, siis teine samm ja peagi oled sa jõudnud sinna, kuhu jõudmist ei oleks varem osanud ettegi kujutada.

Sa kukud, sa kukud veel kord… aga sa pead tõusma!